Miks on väikelinna noortele vaja festivali ?

Üle eesti toimub erinevaid festivale mitmeid kordi aastas, muusika osas on meil midagi enam-vähem igasugusele maitsele. Järvakandi Rabarock ja hard-rock laager raskema muusika fännidele, Viljandi folk rahvamuusika austajatele ning Õllesummer, Pühajärvel toimuv jaanituli ja Antslas toimuv Hauka Laat, kus esinevad mitmed peavoolu artistid laiemate masside meelelahtuseks. Kuna paistab, et kaetud on üsna palju sihtgruppe, ning vahemaad Eestis pole teab mis suured, tekibki küsimus, kui praktiline on üldse korraldada Põlvas festivali ?

Olen isiklikult veendunud, et puhtalt ärilistel kaalutlustel ei tasugi väikelinnas festivali korraldamine ära, eriti kui festivalist pole kujunenud veel nii-öelda traditsiooni ehk kui puudub püsiklientuur, kes teaks käia festivalil iga aasta ilma pideva veenmiseta. Need põhjused on seega hoopis teistsugusemat laadi.

Eestis on üldine tendents selles suunas, et rahvas liigub maakonnakeskustesse, ning sealt edasi suurematesse linnadesse nagu Pärnu, Tartu ja Tallinn. Eesti ühiskonnas ei ole praktiline hoida kinni oma juurtest, kui sulgetakse koole, tuletõrjekomandosid, apteeke ja postkontoreid. Väikelinnas ei ole muutused nii drastilised, kuid väikelinna noored inimesed on sunnitud tihti käima suures linnas just seetõttu, et väikelinnades "ei toimu midagi". Õige ammustel aegadel sellist probleemi ei olnud, inimesed külades hoidsid ühte, toimusid tihti üle küla mängud ja terve külarahvas tuli nii pulmadeks kui peiedeks kokku. Tänapäeval pole vaja nii ühte hoida, inimesed ei sõltu üksteisest niipalju kui vanasti, seetõttu ilma äriliste eeldusteta, lihtsalt heast tahtest üritust läbi viia tundub enda närvide piirimail mängimisena.

Kuid me ei saa endale lubada väikeste kohtade hävimist. Väikelinnades on oma hingus ning nendes peitub oma romantika, mida loovad just seal elavad inimesed, kombinatsioonis sealse keskkonnaga. Ilma inimesteta on need lihtsalt varemed. Väikelinnad loovad mitmekesisust, iga linn on eraldi keskkond mis toodab erinevaid mõtteid ja nägemusi. Igal lagunenud majal on oma lugu, igal suure maja varjukülgsel seinal isemoodi armastusavaldused südamete ja nimetähtedega ja igas väikelinnas tegutsevad omamoodi kirjud ja värvikad seltskonnainimesed, kelle värvigamma suurlinna tuledes sootuks tuhmistuks.

Väikelinna noored ongi seesama mootor, kes garanteerib väikelinnade elu püsimajäämise. Isegi, kui nad alaliselt väikelinna püsima ei jää, siis toovad väikelinna üritused neist suure osa tagasi oma armsasse kodulinna, kasvõi korrakski. Need noored, kes aga väikelinnas siiski edasi elavad. . . kui nad näevad, et ka nende väikelinnas saab lahedasti aega veeta, siis mõistavad nad, et nende väikelinnas käib elu edasi, ja et nemad on selle väikelinna elu üks väikene, oluline osake. Sidudes noored väikelinna eluga ja kaasates neid väikelinnas toimuvate üritustega, sirguvad neist eluteele inimesed, kes kannavad oma kodulinna hingust endaga alati kaasas. Ehk tunnevad vastutust väikelinna käekäigu ees, tunnevad heldimust taas kodulinna laiast maailmast tagasi tulles ning tunnevad huvi, kuidas kodulinna inimestel eluke veereb.

Festivalid väikelinnas on vaat et kõige suurem osa väikelinna elust. Meil pole palju turiste ja vähe on firmade reklaamikampaaniate ajel korraldatud võistlusi või näituseid. Kodukohas toimuvad festivalid on võõra rahva jaoks aken väikelinna elusse, ning väikelinna inimesele on see aken suurele melule ja inimestele mujalt, kellele saab jällegi tutvustada väikelinna paiku. Festivalid väikelinnades peavad jätkuma, ning jõudu ja jaksu kõigile, kes selle eest hea seisavad !

Miiko Kottise
Põline põlvakas, hetkel välisüliõpilane Taanis.