Minu jaoks pole Uue Ajastu Festival kunagi olnud lihtsalt tavaline üritus, kus saab mõnusasti muusikat kuulata ja tuttavaid kohata. Ka siis, kui ma ei puutunud vähimalgi määral kokku korraldusliku poolega, oli mul selle festivaliga eriline suhe. Kui siis ühel päeval minu postkasti tuli kiri, et kas ma poleks huvitatud Eesti-Läti projektist, mis sisaldavad koolitusi nii siin kui ka teiselpool piiri ja suureks "finaaliks" on Uue Ajastu Festivali korraldamine. Loomulikult haarasin sellest võimalusest kinni ja juba olingi kaasatud festvali korralduse protsessi. Sain lõpuks aru, kui suur töö sellise ürituse korraldamine tegelikult on. Uskumatult suur töö sai ära tehtud koos teiste vabatahtlikega, kes ei korralda festivali tulu saamise eesmärgil, samuti ka mitte sellepärast, et neil midagi targemat oma vaba ajaga pole peale hakata.Me kõik võtsime endale selle vastutuse ja lisakohustuse, et meie omas armsas kodulinnas midagi erilist toimuks. Enamus meist on juba Põlvas gümnaasiumi lõpetanud, kuid miski kisub nagu ikkagi siia kodulinna tagasi - tahe midagi ära teha!
Mina sain ka kogemuse võrra rikkamaks ning taipasin, et mulle lausa meeldib selliste suurte ürituste korraldamine, mis läheb korraldustiimile küll "maksma" mitmeid unetuid öid ja ohtralt närvirakke, kuid ürituse õnnestumisel oli tunne uskumatu - me saime hakkama millegi võimsaga! Võin ausalt tunnistada, et leidsin üles õnne sageduse ja võngun sellel sagedusel veel mitmeid nädalaid ja kes teab, ehk võngun edasi kuni järgmise festivalini.

Lisete